Haiglastseen, mida mina kõige rohkem kartsin.
Peale kooli liikusime Pärnu Õenduskeskusesse. Kohale jõudes võttis meid vastu naine, kes meid aitas ja oli ka üks näitlejatest. Kellegil polnud õrna aimugi milline võiks näha välja see tuba, kus me filmima hakkame. Õnneks oli see just sobiv meie stseeni jaoks, kui välja jätta akna asukoht.
Natukene harjumist ja hakkasime pihta.
Minu tööks oli saada korda grimm, mis pidi eriti jube välja nägema. Peale selle, et meil Jariga olid väga jubedad näod pandi meile külge veel igasugused voolikud ja maskid, mis olid päris vastikud.
Kõik teised tegid meist pilte, Epp jooksis kaameraga ringi, et meie tegemisi filmida.
Lõpuks kui valmis olime siis saadeti teised välja ja hakkasime pihta.
Kuna Jarit filmiti eelmine kord, siis oli näha, et tal oli palju kergem, minul oli aga esimene kord. Vaikuses oli jube raske tõsine olla ja samas ka midagi öelda.
Lõpuks kui Dag igast nurgast kaadrid kätte oli saanud siis tänasime arsti ja andsime talle tänutäheks kommikarbi.
Seekord läks aega filmimiseks umbes poolteist tundi.
No comments:
Post a Comment